Venemaale loevad ainult teod

Pärast Krimmi okupeerimist 2014. aasta veebruaris suurendas NATO kiiresti oma sõjalist kohalolekut uutes liikmesriikides, sh Eestis. Tegemist oli ajutiste meetmetega, mille peamine eesmärk oli rahustada kohalikku elanikkonda ja näidata Moskvale, et allianss hoolib oma liikmesriikidest. Eesmärk ei olnud niivõrd tõsta NATO heidutusvõimet Venemaaga piirnevates riikides - selleks olid siirdatud väed liiga väikesearvulised.

Hiljuti välja käidud kavatsus paigutada brigaadi jagu varustust ja varusid kuude Kesk- ja Ida-Euroopa riiki on kahtlemata positiivne samm alliansi tõsiseltvõetavuse suurendamiseks. Eriti tervitatav on asjaolu, et USA, kes alles kaks aastat tagasi viis ära oma viimased tankid Euroopast, on sammhaaval naasmas oma kunagisele liidripositsioonile ja näitab nüüd eeskuju teistele NATO riikidele.Põhimõtteliselt pole aga kompanii jagu varustuse eelpaigutamine igasse Balti riiki samm, mis suudab jahutada Venemaa agressiivset käitumist. Juba varasemalt paikneb igas riigis kompaniisuurune USA üksus, lisaks üksustele teistest NATO riikidest, mis on saadetud osalema õppustel. Üks või kaks kompaniid igas riigis ei suuda sõjalise kallaletungi puhul osutada tõsist vastupanu. Eesti, Läti, Leedu, Poola jt NATO liikmesriikide heidutus rajaneb nende esmasel iseseisval kaitsevõimel ja Washingtoni lepinguga võetud kollektiivse kaitse kohustusel. Kahjuks me teame kuidas Venemaa president Putin suhtub enda ja teiste poolt välja käidud lubadustesse ja lepingutesse. Venemaa võtab tõsiselt üksnes reaalseid tegusid, mitte lubadusi.Eelasetatud varustus ja varud eeldavad, et lahinguvalmiduse saavutamiseks on võimalik üksuse isikkoosseis kiiresti järele saata. Paraku on Venemaal Läänemere regioonis piisavalt sõjalisi võimeid, et tõsiselt piirata NATO liikumisvabadust ja takistada juurdepääsu Balti riikidesse. Seetõttu on kõik lahendused, mis eeldavad NATO vägede juurde toomist Balti riikidesse, pärast konflikti algust riskantsed.Parima kaitse Venemaa võimaliku üllatusrünnaku vastu pakuvad kohapeal paiknevad NATO üksused, mille suurus ja koosseis on piisav, et välistada Eesti, Läti ja Leedu kiire okupeerimine. Seejuures pole oluline, kas nende kohalolekut nimetatakse alaliseks või ajutiseks. Tõenäoliselt loodavad kõik Venemaa naabrid, et riik saab endale kunagi poliitilise juhtkonna, mis ei kipu neile kallale tungima. Optimist nimetaks liitlasüksuste kohalolekut ajutiseks, paadunud pessimist alaliseks.Kokkuvõttes on brigaadi jagu varustuse ladustamine NATO uutesse liikmesriikidesse positiivne samm, kuid ilma isikkoosseisuta pole eelasetatud varustusest suurt kasu. Sõjalise varustuse kõrvutamine külma sõja ajal Lääne-Berliinis paiknenud brigaadi suuruse lahinguüksusega ei ole samuti asjakohane. Õigupoolest paiknes Berliinis koguni kaks brigaadi - USA ja Suurbritannia brigaadid - ja nende kõrval teenis ka mitu Prantsusmaa relvajõudude rügementi.Esiteks paiknesid Berliinis kõrges valmiduses NATO väeüksused, kes olid kohe valmis asuma täitma sõjalisi ülesandeid, kuna olid komplekteeritud nii materiaalse kui ka inimressursiga. Teiseks käsitleti Berliini brigaadi ikkagi vaid komistustraadina, mille väljavaated sõja puhkemisel olid ülimalt negatiivsed.Seetõttu on selge, et varustuse ladustamist Balti riikidesse tuleb käsitleda üksnes vaheetapina, kuniks NATO liikmesriikide poliitilised juhid on valmis otsustama märkimisväärsel hulgal vägede paigutamise Eestisse, Lätti ja Leetu.Allikas: kaitseuuringute keskuse blogi